Supelsaksad

Ma käisin Pärnus, seekord tõeliselt, mitte ainult ei sõitnud läbi. Astusin autost maha ning kallistasin ammu nägemata Karinit! Tõstsin asjad tema autosse ning loomulikult seadsime oma sammud koheselt uue kohviku Supelsaksad poole. Olin juba enne positiivselt meelestatud, kuna tegemist on Ruth Huimerinna ning tema tütre Anna ettevõtmisega siis teadsin, et vähemalt meeleolu ei saa mind petta. Huimerinna koostatud Salasahver on raamatuna mul ikka veel salasoovide nimekirjas, pildist seinale ma parem ei räägigi.

Fotodelt tuttavad värvilistes sukkades tüdrukud muutusid kohvikus ettekandjateks, värvideküllus oli armas ning tunne kodune, nii, et volbriööl hakul veetsime kohvikus vist üle kolme tunni mekkides salatit, kooke ning juues ära kaks suurt kannu nurmenukuteed! Minu rõõm oli loomulikult suur, sest nurmenukutee on mulle elueliksiir ning ma ei ole veel ühtegi kohvikut kohanud, kus seda pakutakse. Kohtumine ammu kohtumata sõbraga oli nii rõõmus, et kui oligi apse, siis ahjukuumuses, diivani pehmuses ning küünlasäras ma neid ei märganud.

Hinnad olid keskmised. Tordi/koogitükk 30.-, salat, kui ma ei eksi 75.-, suur kann teed 40.-