Skip to content

Tatra-peedivorm lambahakklihaga

26/02/2018
by

IMG-1273

  • 500 g peeti
  • 400 g lambahakkliha
  • 1 sibul
  • 2 küüslauguküünt
  • 2 dl tatratangu
  • 250 g 30% hapukoort
  • soola ja musta pipart

Mul oli kodus peeti (ema aiast) ja tatart ning nii leidsin selle retsepti. Turult küll lambahakkliha ei saanud aga sain sellise kus 70% lammast ja 30% lihaveist. Tegelikult võiks seda teha ka lihtsalt veisehakklihaga või sea… või hoopis äkki soajaga. Maitsev on küll.

Aga kuidas?

Keeda peete 40-50 minutit, kuni need on küpsed. Lase peetidel külmas vees jahtuda, siis koori ja riivi. (Võid kasutada ka valmiskeedetud ja -riivitud peete).

Loputa tatratang jooksva vee all, siis keeda soolaga maitsestatud vees 10-15 minutit. Nõruta hoolega.

Pruunista hakkliha pannil omas rasvas. Koori ja haki sibul ja küüslauk. Lisa hakklihale ja prae kergelt läbi.

Sega kõik ained kausis omavahel, siis tõsta võitatud ahjuvormi. Küpseta 200kraadises ahjus 45-60 minutit.

Tegelikult oli roog ka enne ahju juba täiesti söödav aga ahjus maitsete segunemine aitas ainult kaasa ning nii sai sellest väga hea roog. Serveerisin hapukoore ja spinatiga.

Advertisements

Porto-afro kana

26/02/2018
by

IMG_1267Jätkan oma teed ehk kuidas leida uusi maitseid? Alati on see küsimus, et mida süüa teha. Nüüd otsustame, et tahame kasutada mingit toiduainet ja seekord see võiks olla näiteks kaste… või otsime rahvusköökidest. Piirangu paneme peale, et pilti ei tohi olla! See piirab päris palju valikut ning nii on tulemust alati huvitav oodata. Kasutame nami-nami.ee-d.

Seekord siis kana ja maapähklivõi. Lihtsalt seepärast, et mulle on mu rännakutel pakutud maapähklivõid sisaldavaid soolaseid retsepte ja no ei maitsenud… aga seekord läks teisiti, sest maapäehklivõi ei ole siin retseptis domindante vaid annab mõnusa maitsenaudingu. Mugandasin nami-nami-st leitud retsepti enda järgi ja serveerisn riisiga.

Kuna unsutasin tomatipasta poenimekirja lisada siis mina kasutasin kaht värket tomatit ja ema tehtud jahimehekastet aga retsepti jätsin siiski tomatipasta.

  • 400-500 g kanafileed
  • soola ja musta pipart
  • 4 sl õli
  • 1 hakitud sibul
  • 2 hakitud küüslauguküünt
  • 1 chilli kaun
  • 2 sl kontsentreeritud tomatipastat
  • 1 sl paprikapulbrit
  • 0.5 tl ingveripulbrit
  • purk kookospiima
  • 2 sl maapähklivõid
  • 4 sl värsket hakitud koriandrit või peterselli

Haki kana suupärasteks tükkideks ning maitsesta 1/4 tl soola ja pipraga, pane kõrvale.

Kuumuta suurel pannil pool õlist tugeval kuumusel. Lisa sibul, küüslauk ja tšilli ning prae umbes 4 minutit, kuni aedviljad on pehmed.

Lisa tomatipasta, paprikapulber, 2 sl vett, ingver ja ülejäänud sool ja pipar, kuumuta minut aega. Sega juurde kookospiim ja maapähklivõi, lase veidi jahtuda. Püreesta köögikombainis ühtlaseks ja pane kõrvale.

Puhasta pann köögipaberiga ja kuumuta selles ülejäänud õli tugeval kuumusel. Pruunista kana.

Tõsta kanatükid ahjupannile, kalla peale pool kastmest. Küpseta 220-kraadises ahjus 30 minutit, aeg-ajalt segades, vajadusel lisa kastet.

Sega ülejäänud kaste koriandriga, vala kanale. Küpseta veel 12-15 minutit, kuni kana on küps.

P.S. Tegelikult võiks seda teha kas kanakintsude või kanakoibadega, algses retseptis polnud täpsustatud ja vaatasin ka välismaised ja seal oli nii ja naa. Siin teile ka nami-nami retsept .

 

Jamaica pepperpot

26/02/2018
by

Siin on nii ammu nii vaikne olnud aga see ei tähenda ometi, et söödi tegemist pole olnud. Kuna ma viimasel ajal olen otsustanud avastada uusi maitseid ja teha toitu retseptide ja maitsete järgi ehk otsinud retsepte ilma piltidetta nami-nami-st siis miks mitte ka katsetusi siia lisada.

Sain emalt sünnipäevaks emailitud malpoti (teist korda juba aga eelmine jäi maha eelmisesse elusse) ja oli vaja kohe seda ka kasuatada ju. Otsisin ja otsustasin Jamaica pärase lihahautise kasuks.
IMG_1209

Vaja läheb:

  • 600-800 g veiseliha
  • praadimiseks õli
  • 2 sibulat
  • pöidlasuurune jupp ingverijuurt
  • 1 küüslauguküüs
  • 1 Scotch bonnet tšilli
  • 0,5 tl kuivatatud tüümiani
  • 8 tera vürtspipart
  • 1 kaneelikoor
  • 800 ml veiselihapuljongit
  • 400 g kookospiima
  • 300 g maguskartulit e. bataati
  • 250 g värsket spinatit
  • soola ja musta pipart

Lõika veiseliha ampsusuurusteks tükkideks. Haki sibul. Koori ja haki ingver. Eemalda tšillilt seemned, haki tšilli peeneks.

Kuumuta suures haudepotis 2 sl õli, lisa veiselihatükid ja pruunista need ümberringi. Lisa hakitud sibul ja prae, kuni sibul pehmeneb. Siis lisa ingver, küüslauk ja tšilli ja kuumuta segades veel paar minutit.

Lisa tüümian, vürtspipraterad, kaneelikoor, lihapuljong ja kookospiim. Kuumuta keemiseni, siis kata pott kaanega, ning pista eelsoojendatud 100 kraadisesse ahju hauduma 1,5 tunniks. Nami-nami retsepti järgi võid seda ka teha vabalt tasasel kuumusel pliidil.

Vahepeal koori bataadid e. maguskartulid ja lõika ampsusuurusteks tükkideks. Pese ja nõruta spinatilehed.

Peale hautamist lisa maguskartul e. bataat ning kuumuta aeg-ajalt segades veel 20 minutit.

Sega juurde spinatilehed ning kuumuta veel 5 minutit.

Vahepeal oli mul küll tunne, et oi, oi, nii hall toit aga kui lisasin juurde bataadi js spinati läks kõik rõõmsamaks. Samuti oli teravusega, et alguses tundus, et ei ole üldse terav aga vedeliku aurustumisel läks asi mõnusalt pipraseks. Mina kasutasin sama pipart mis retseptis mainitud aga kui sul seda saada ei ole siis pane kaks chilli kauna.

Elukaaslane sõi ja kiitis.

 

 

Päris vahvlid!

25/07/2014
tags:
by

waffles

Just nii hüüatas üks sõber kellele selle pildi saatsin. Reis tagasi lapsepõlve ning täie rauaga. Minu vahvliküpsetamise karjäär sai alguse juba päris varajases lapsepõlves kus vend ja tädipoeg iga vahvli juba kuumalt nahka panid. Ja mina muudkui küpsetasin… retsepti hankisin ma pildil olevast raamatust, see on mul küll juba teine, sest esimene lagunes ära aga just sealt saad parimad õpetussõnad vahvlite küpsetamiseks. Minu hindamatu vara ehk Ida Savi kokaraamat “Saiad, pirukad, koogid” ja loomulikult see iidne vahvliraud. Aga nüüd vahvlite juurde. Ma ei hakka tavaliselt väikese koguse peale raudu kuumaks ajama ning teen topeltkoguse. Siin aga siis algne retsept.

Magusad vahvlid

  • 1 tk muna
  • 50 g suhkrut
  • 50 g võid
  • 1/4 l piima
  • 125 g nisujahu
  • näpuotsaga soola
  • küpsetamiseks õli

Vahusta muna suhkruga. Lisa sulatatud rasvaine ning vaheldumisi piim ja jahu. Sega hoolega tainas läbi, et sinna jahutükke ei jääks. Lase tainal pool tundi enne küpsetamist seista. 

Kõpsetamisel on nipp see, et kui enam auru väga ei tule siis peaks vahvel valmis olema, soovitan kohe seal keerata vahvel rulli või tuutuks, sest see jahtub üllatavalt kiiresti. Algul on küll tunne, et see on täiesti võimatu aga ajapikku tuleb välja. 

Krõbedate vahvlite säilimiseks lase neil jahtuda eraldi, sest kui sa nad kohe kuhja laod on tulemuseks pehmed vahvlid.

Pärast veel jätsi ka sisse ning kõik lapsed ja lapsemeelsed trügivad uksest ja akendest sulle külla. Aknad võiksid nii või naa lahti olla, sest seda tossu ja auru tuleb ikka küllaga.

 

Kotlett ananassi ja paprikaga

09/11/2012
by

Elan ikka veel Austraalia riigis ning kotleti isu tuli peale. Siin ei ole kotlette. On hamburgerid, mida mu Alaskalasest kallimale meeldib BBQ-l teha aga kotlette siin ei tunta. Tahtsin täidetud kotletti ning otsisn natuke veebis, sest tegelikult ei ole ma mitte kunagi ise kotletti teinud, ja leidsin soomlasest koka Väiski retsepti. Kuna see tundus hea ja huvitav siis saigi tegu ette võetud.

Siinsel mandril süüakse pigem veiseliha, sealiha on poes kallim. Turult saab seda vaid normaalse hinnaga aga kui mina turule jõudsin oli turg selleks päevaks juba uksed sulgunud, nii haarasingi toidupoest kaasa veise ja sea seguhakkliha, mis oli veise omast loomulikult kallim! Aga sea hinda vaadates oli see ikka sigakallis, seega no no. Pärast kahetsesin, sest minu kotlettid maitsesid veisehakkliha sisalduse tõttu hamburgerlikult aga head olid nad sellegi poolest. Serveerisin neid hiinakapsa-kurgi-tomati-hapukoore salati ning keedukartulitega ja nii kodune tunne tuli peale.

Siin aga retsept:

  • 500 g head sea- hakkliha
  • 0,5 tl soola
  • jahvatatud musta pipart
  • 1 sl mahedat sinepit
  • 1 sl sojakastet
  • 1 dl vett

Täidis:

  • 4 viilu konservitud ananassi
  • hakitud (rohelist) paprikat

Sega kotletitainas ehk hakkliha kõige maitseainete ja veega ning vormi sellest kaheksa õhukest kotletti. Neljale kotletile aseta konservananassirõngas ning ananassi sisse puista peeneks hakitud paprika ja seejärel kata kõik teise kotletiga. Servad sule hoolikalt märgade kätega, et kotlet küpsedes laiali ei läheks. Prae kotlette õlis või searasvas mõõdukal kuumusel mõlemalt poolt umbes 4 minutit.

Nämm!

Sibula ja õuna supp

10/04/2012
by

Olen Tasmaanias. Teinud süüa vihmas ja külmas keset metsi, kõpsetanud kapsapirukaid Melbourneis, keetnud hosteli köögis päris Tom Kha Gaid aga toitudest pole pilti teinud ja seega pole siia ka postitusi tulnud. Praegu olen Tasmnaanias ühes caravan pargis ning ööbin juba traditsiooniliselt telgis aga üks mis elu heaks teeb on head söögid mida reisikaaslasega korda mööda valmistame. Täna tegin Bibi käest saadud kiusatuse tõttu sibula ja õuna suppi. Jah, te lugesite õigesti ning ärge laske end eelarvamusest mõjutada, see on hea!

Mina vajasi potitäie (teeme alati rohkem, et jaguks mitmeks päevaks)

  • 5 sibulat
  • 5 õuna (granny smith)
  • liiter kanapuljongit (sobib ka vesi ja pujongi kuubik)
  • 2-3 kanafileed (või kalkuni)
  • rosinaid
  • karri pulbrit
  • paprika pulbrit
  • chilli pulbirt või cayenne pipart
  • toorjuustu (minul kulus kaks merevaigu suurust potsikut)
Tegemine: keeda tükeldatud sibulad ja õunad puljongis pehmeks ning püreeri. Siis on aeg lisada toorjuust, tükeldatud ja pannil praetud kana ning maitse jõrgi karrit (mida rohkem seda uhkem), parika pulbrid, chillit ning paar peo täit rosinaid. Rosinad ning karri on märksõnad, nagu mu kallis Bibi mulle ütles. Kui liha ei taha võid ka taimset puljongit kasutada ning liha lisamata jätta. Lihtne ning kiiresti valmiv õhtusöök ja oi kui jammi!
Minu köök on praegu selline, kolme seinaga :)

Piparkoogitaigen meega

30/11/2011
by

Sel aastal mõtlesin, et võiks midagi teisiti teha. See juba läks teisiti, et kiire elutempo tõttu ma oma esimese advendi traditsiooni seekord ei jätkanud ning uus piparkoogimaja on valmimata. Võib olla teisel advendil? Eks seda näitab tulevik. Ometi leidsin ma eile õhtul nii palju aega, et teha kaks (!) portsu piparkoogitaigent. Esimese tegin traditsioonilise ja seda pigem tulevase ehituse jaoks, kuid hing tahtis ka katsetamist ning otsustasin seekord katsetada meega. Siirup kuidagi ei kutsunud mind üldse aga kallima vanaema tagahoovist saadud mesi on just see mida jõulude ajal võiks piparkookidesse panna.

Jagan retsepti ka teiega.

Enne alustasmist vaata üle oma köögikapid ning kontrolli kas sul on kõik olemas. Minul tihti juhtub, et ei ole ning planeeritud sidrunikoort minu küpsetistes ei ole.

  • 1,5 dl mett
  • 2 dl fariinsuhkrut
  • 1 tl jahvatatud kaneeli
  • 1 tl jahvatatud kardemoni
  • 1 tl jahvatatud ingverit
  • 1 tl jahvatatud nelki
  • 1 sidruni koor
  • 0,25 tl soola
  • 250 g võid
  • 2 muna
  • 1 tl küpsetuspulbrit
  • umbes 1dl jahvatatud mandleid
  • 9 dl nisujahu

Sulata paksupõhjaga potis või pannil mesi ja fariinisuhkur, lisa kõik maitseained ja sidruni koor (võib riivitult aga võib ka tükkidena, viimasel juhul eemalda need peale keemist). Lase segul korraks keema tõusta. Tõsta seejärel tulelt ja aseta või sinna sulama. Kui või on sulanud ja segu jahtunud lisa sinna munad ja küpsetuspulbriga segatud jahu ning lõpuks jahvatatud mandlid. Sega väga kaua ja hoolega. Lõpuks pane taigen toidukilesse ja aseta jahedasse või külmkappi vähemalt ööpäevaks.

Täna asusin siis küpsetama. Meega tainas oli muredam ning mida rohkem ma rullisin ehk mida soojemaks tainas läks seda kleepuvamaks ka ning oli kogu aeg taignarullil küljes.

Piparkooke küpsetasin 200 kraadi juures 8-10 minutit, mulle väga krõbedad ei meeldi, pigem pehme poolsed ning glasuuri ma ei armasta seega hea ja looduslähedane on piparkoogid enne ahju panemist munavalgega üle pintseldada ning siis soovi kohaselt erinevaid seemneid või pähklipuru peale raputada. Mandlilaaste võib ka aga siis pead sellega arvestama, et need lähevad ahjus kergelt kõrbema ning pane neid pigem õhemate peale mis vähem küpsetamist vajavad.

Aga mõnus on see piparkookide tegemine küll. Juba teist õhtut korter head lõhna täis.

P.S Taignas võid vürtsid asendada ka piparkoogimaitseainega.

Seekord siis meega. Kuid kuna mul on kodus olemas ka tume suhkrusiirup siis katsetan mingi hetk ka sellega ära aga eks mind hoiab oma esimese retsepti juures traditsioonid. Täna uurisin siis mis on suhkru ja suhkrusiirupi vahe ning loetud jutt pani mind küll mõtlema selle peale, et peaks siirupit rohkem kasutama.

Väljavõte Toidutarest

Siirupi ja suhkru erinevused.

Siirupis leiduv puuviljasuhkur ehk fruktoos annab küpsetistes oluliselt parema tulemuse kui sahharoos ehk tavaline suhkur ja seepärast soovitatavadki paljud autorid oma retseptides asendada osa suhkrut siirupiga. Siirupis leiduv puuviljasuhkur annab koogi pinnale ilusa pruuni värvuse, muudab koogi sisu õrnemaks ja niiskemaks, kooriku aga pehmemaks ja muredamaks. Vahustatud muna sisaldavates taignates aitab siirupi viskoossus õhumullikesi taignas kinni pidada, mistõttu on siirupiga valmistatud taigen õhulisem kui tavalise suhkru kasutamise puhul. Kui te aga küsite, miks siis mitte puuviljasuhkrut kasutada, siis oleks vastus järgmine: kui puuviljasuhkrut ongi mõne poe terviseosakonnas müügil, siis peletab igasuguse huvi selle suhkru vastu väga kõrge hind.

http://www.toidutare.ee/aabits.php?id=155

Esimene jõulupostitus saab sel aastal nüüd punkti. Annan teada kui kolmanda taigna ka ära proovin.