Päris vahvlid!

Just nii hüüatas üks sõber kellele selle pildi saatsin. Reis tagasi lapsepõlve ning täie rauaga. Minu vahvliküpsetamise karjäär sai alguse juba päris varajases lapsepõlves kus vend ja tädipoeg iga vahvli juba kuumalt nahka panid. Ja mina muudkui küpsetasin… retsepti hankisin ma pildil olevast raamatust, see on mul küll juba teine, sest esimene lagunes ära aga just sealt saad parimad õpetussõnad vahvlite küpsetamiseks. Minu hindamatu vara ehk Ida Savi kokaraamat “Saiad, pirukad, koogid” ja loomulikult see iidne vahvliraud. Aga nüüd vahvlite juurde. Ma ei hakka tavaliselt väikese koguse peale raudu kuumaks ajama ning teen topeltkoguse. Siin aga siis algne retsept.

Magusad vahvlid

• 1 tk muna
• 50 g suhkrut
• 50 g võid
• 1/4 l piima
• 125 g nisujahu
• näpuotsaga soola
• küpsetamiseks õli

Vahusta muna suhkruga. Lisa sulatatud rasvaine ning vaheldumisi piim ja jahu. Sega hoolega tainas läbi, et sinna jahutükke ei jääks. Lase tainal pool tundi enne küpsetamist seista. 

Kõpsetamisel on nipp see, et kui enam auru väga ei tule siis peaks vahvel valmis olema, soovitan kohe seal keerata vahvel rulli või tuutuks, sest see jahtub üllatavalt kiiresti. Algul on küll tunne, et see on täiesti võimatu aga ajapikku tuleb välja. 

Krõbedate vahvlite säilimiseks lase neil jahtuda eraldi, sest kui sa nad kohe kuhja laod on tulemuseks pehmed vahvlid.

Pärast veel jätsi ka sisse ning kõik lapsed ja lapsemeelsed trügivad uksest ja akendest sulle külla. Aknad võiksid nii või naa lahti olla, sest seda tossu ja auru tuleb ikka küllaga.